Tallinna ja Harjumaa kurtide ühing

Peame oma organisatsioonis plaani tegevust mitmekesistada ja uusi asju töösse saada. Projektikirjutamine käib hooga. Aga kogu asja juures on üks aga. On vaja mõningaid olulisi asju ümber korraldada, seda aga ei saa teha meie vaid kõrgemalseisev organisatsioon. Nemad uutest ideedest eriti vaimustuses ei ole. 
 

Ümberkorraldused pidid olema lausa võimatud, kuna aastaid tagasi on üks asi just nii paika pandud ja mitte teisiti. Kui siis selgeks tegime, et on ikka küll võimalik, siis algas uus jutt - liiga kallis, raha pole kuskilt võtta. Ja üleüldse, on ju tehtud seda ja teist, saavutatud toda ja toda, mis meil viga on, et sellest ei piisa?
 

Ega me vaidlegi, see, mis tehtud, on tulnud suure töö ja vaevaga ning väga vajalik. Kuid aeg läheb edasi, inimeste vajadused muutuvad ja kasvavad. Pealegi on tulnud juurde noori, kes tahaksid ka midagi muud kui see, mida aastakümneid tehtud on. Pealehakkamist neil jagub, vaja oleks üsna väikest toetust, et asjad käima lükata.
 

Kuid vanad tegijad tunnevad end järsku ebavajalikena, väidavad, et nende tööd ei tunnustata. Meil aga on tunne, et asi on rohkem mugavuses. On ju kerge hoida käigus asju, mis on end aastate vältel sisse töötanud, kuid millegi uue tegemise juures on alati ka risk - äkki ei õnnestu kohe kõik sajaprotsendiliselt.
 

See aga ei anna õigust uusi tegijaid vanadesse raamidesse suruda. Kust peaksid nemadki kogemusi saama, kui nad isegi proovida ei saa? Ei ole ju plaanis kohe kõike viimseni muuta, on tahtmine teha koostööd, pakkuda uusi asju olemasolevate kõrvale. Ei ole huvitav kuulata vanade tegijate jutte "Vaat kus meie omal ajal..." ja irisemist teemal "Miks teie nii ei tee?", samas tunda vastuseisu igale vähegi erinevamale mõtteraasule.
 

Mitugi korda on vastasseis päris teravaks läinud ning praegugi hõõgub tuli tuha all, oodates ainult võimalust uuesti leegiks lahvatada.
 

Kes aitaks raamidest välja murda?
 

Tiiu Hermat