Tallinna ja Harjumaa kurtide ühing

     Reedel, 26. juuni varahommikul kogunes Tallinna Rahvusraamatukogu juurde lõbus ja ootusärev reisiseltskond. Buss pidi väljuma Tartust juba kell 4.15 ja jõudma Tallinna pisut enne kl 7. Nii oligi! Ilus punane buss kirjaga OleRai saabus pisut enne kl 7, et peale korjata reisiseltskond ja viipekeele tõlk Marite. Algas pikk reisiteekond esimesse ööbimispaika Varssavi taha Poolas.Hilisõhtuks jõudsime Varssavist mööda hotelli Baron, kus meid majutati tubadesse. Esimese päeva lõpuks olime maha sõitnud 950 km.
Laupäev, 27. juuni möödus sõit läbi Poolamaa Saksamaa poole.
Hannoveris ööbisime kiirtee lähedal asuvas Formule- 1 hotellis. Teise päeva lõpuks olime maha sõitnud 900 km.
      Pühapäeval, 28. juunil kl 8 sõitsime Hannoverist edasi Prantsusmaa poole. Vahepeatuse tegime Belgia armsas väikelinnas Brügge´s. Brügge on keskaegne kaunis linn- põhjamaade Veneetsia. Brüggest jäi meelde see, et mööda kanaleid sõitsid vahetpidamata turistide paadid ja kitsastel tänavatel veeresid pidevalt hobukaarikud. Jalutasime mööda linnatänavaid ja imetlesime kivipitsivahulisi kirikutorne. Brügges oli väga palju turiste. Peale paaritunnist peatust Brügges kogunes reisiseltskond taas bussi ja jätkus sõit Prantsusmaa poole. Varsti olimegi üle Prantsuse piiri. Meid majutati sadamalinnas Calais´s. Hostel oli naljakas ja prantsusepärane ning asus mere läheduses. Naljakas oli see, et kahe numbritoa vahel oli ühine wc koos dušinurgaga . Õhtul võis minna randa jalutama ja päikeseloojangut nautima. Oli palav. Kogu reisi kestel olid soojad ja palavad ilmad. Eriti pandi imeks palavust Šotimaal, sest sealse maa kliima on viluvõitu.
     Esmaspäev, 29. juuni hommikul hosteli aknast välja vaadates oli kõik valget udu täis. Sõime prantsusepärase hommikusöögi, mis koosnes baquette saiast (pikk sai), röstsaiast, moosist, võist ja meest. Joogiks oli mahl, kohv ja tee. Sõitsime sadamasse, et ületada praamiga Prantsusmaad ja Inglismaad lahutav La Manche´i väin. Sadamas läbisime reisi ainukese passikontrolli. Jalutasime praamil ringi. Käisime laevalael õues aga väina kattis tihe valge udu ja vaadata peale kajakate polnud midagi. Udusireen röökis iga natukese aja tagant. Sireen on tähtis, et anda endast märku vastutulevatele laevadele. Laeva saatsid kogu väina ületusel kajakad, kes planeerisid õhus otse silme kõrgusel ja väga lähedal.
Inglismaa, Inglismaa!!! Varsti hakkas paistma Inglismaa rannik. Doveri kriitvalged rannakaljud on väga kõrged ja langevad otse merre. Kellad tuli veel tunni võrra tagasi keerata. Maabusime Doveri sadamas ja kohe hakkasime vasakul teepoolel sõitma üles sisemaa poole. Inglismaal on vasakpoolne liiklus. Inglismaal on teepikkuseks märgitud jardid ja miilid. (umbes näiteks: 2 km oli märgitud 1mile 3/4 yard) Silma jäävad laugjate mägede rohelised nõlvad ja valged lambakarjad neil. Teeme esimese peatuse Cantenbury´s- esimeses ristiusu kantsis Inglismaal. Kes soovis- läks koos giidiga väga vanasse liivakivist ehitatud katedraali, kes tahtis see läks poodlema. Katedraal oli majesteetlik ja imelilus oma tornide ja tornikestega peaukse kohal. Peale katedraalikülastust jäi meil aega teha veel pisike jalutuskäik ja napsata omale hot dog näppu ning pidimegi liikuma bussi poole. Ilm oli palav. Sõitsime Londonisse. Londonisse sissesõit võttis palju aega- osaliselt seepärast, et eeslinn on suur aga meie teel oli ka 1 avarii ja selle tõttu oli tekkinud ummik. Londoni eeslinnas elab palju eri rahvustest inimesi. Aknast vaadates oli pidevalt näha mustanahalisi, indialasi oma rahvarõivastes ja moslemeid. Kesklinnas pidime ruttu bussist väljuma ja kõnniteele minema. Meie buss on mõeldud parempoolsele liiklusele ja seepärast astusime bussist maha otse sõiduteele liiklusmöllu. Buss võis peatuda lühikest aega vaid bussipeatustes. Läksime Madame Tussaud´s vahakujude muuseumi. Üllatus oli see, et meie grupp sai pea- aegu pool piletihinnast soodustuse. Kõik olid piletisoodustuse üle rõõmsad. Edaspidigi saime Suurbritannias ja Saksamaal Walsrode linnuaias piletisoodustusi. Muuseumikülastuseks anti meile aega 1,5 tundi. Madame Tussaud vahakujude muuseum oli väga huvitav, seal on palju kuulsuste kujusid, mis on väga tõepärased. Oma lemmikkujudega võis end pildistada. Peale muuseumi viisime oma kotid hotelli California B&B. Asjad pandud hotelli- läksime linna jalutama. Vaatasime võrratuid Westminster Abbey, Buckingami Palace- lipp oli lossi katusel, see tähendas, et kuninganna viibis lossis. Parlamendihoone ja Big Ben on uhked. Jalutasime Trafalgar Square´l, Soho ja Piccadilly Circusel- need on rahvarohked kohad. Hiljem saime vaba aega Oxford Streetil. Londonis keeb elu ööpäevaringselt, London ei maga kunagi. Öösiti sõidavad linnaliinibussid ja metroo ning sõitjaid jagub. Hotelli tagasi läksime jalgsi.
      Teisipäeval, 30. juunil saime maitsta ehtsat inglise hommikusööki munade, peekoni ja praevorstiga. Joogiks oli (lahustuv)kohv ja tee. Peale hommikusööki läksime metroosse. Sõitsime metrooga Toweri juurde. Tower on Inglismaa kõigi aegade kuulsaim vangla. Kahjuks ei tohi muuseumisaalides pildistada. Nägime Inglise kuningate raudrüüsid, vanaaegseid relvi ja kuningate ning kuningannade ehtsaid kroone, kroonjuveele. Toweris asub maailma suurim teemant Koh-i-Noor. Kroonjuveelidest ja kroonidest viis mõlemalt poolt mööda liikuv lint. Astusime lindile ja imetlesime Inglismaa erinevate aegade valitsejate kroone. Ka praeguse kuninganna Elizabeth II kroon on Toweris hoiul. Kui tuleb kokku parlament, siis kuninganna „laenab“ oma krooni muuseumist ja sel ajal inimesed krooni muuseumis ei näe. Muuseumis käidud, läksime jälle metroosse. Sõitsime Biritish Museumi. British Museum on väga suur muuseum, et selle uurimiseks ühest päevast ei jätku, ammugi siis paarist tunnist, mille jooksul meie jõuame vaid mõnele osakonnale kiirkäigul silma peale visata. Giid ütles, et British Museumi saab oma suuruselt võrrelda Peterburi Ermitaaziga või Tretjakovi Galeriiga. British Museumis leidus tõepoolest kõike ,vaadata oli palju huvitavat, aga ajanappus näpistas tagant. Peale muuseumi ootasime bussi ja algas 300 km sõit Yorki. Yorki linna jõudsime õhtul, kui hakkas juba hämarduma. Tegime lühikese jalutuskäigu muinasjutulisse vanalinna. Peatusime, et jalgu puhata ühes vanimas kõrtsis. Kõrtsi sissepääsul oli silt: BEER GARDEN, YE OLDE STARRE INNE, YORK´S OLDEST LICENSED INN 1644. Seega oli see kõrts mitusada aastat vana. Kõrtsi pääsesid vaid täisealised, õpilased ja lapsed võisid olla õues. Mis vahe on baaril ja inn´il? Baaris saab vaid süüa ja juua aga innis võid peale pidutsemist omale teisel korrusel toa üürida ja end välja puhata. Täiskasvanud, kes soovisid- maitsesid pindi või pool pinti kohalikku õlut. Kogunesime taas bussi ja sõitsime Yorkshire (Yorki maakond) linna Bradfordi, kus ööbisime Etap Hotel´is, mis sarnanes Formule 1 hotelliga.
      Kolmapäeval, 1. juulil alustasime sõitu Šotimaa pealinna Edinburgh´i. Edinburgh´is külastasime kõigepealt kõrgel kaljul asuvat kindlust. Meeldejääv oli vaadata kindluse vahtkonna vahetust. Kindlusel on mitu kahurit ja iga päev kell 13.00 tulistatakse kahuritest, et linnaelanikud teaksid kellaaega. Liikusime lossi poole. Lossis nägime Šoti kuninganna Mary krooni. Peale väikest ringkäiku kindluse õues, sai meenetepoes osta mälestuseks asju kaasa. Nägime ka šoti meesteseelikuid- kilt´e aga nende hinnad olid kallid- 50£. Kuidas šoti mehed seeliku said? Vanasti kandsid mehed üle õla visatud pleede- need olid pikad ja takistasid sõdimist. Siis otsustati pleed lõigata pooleks ja alumine pool mässida ümber puusade, ülemine pool jäi edasi pleediks. Šotimaal on palju klanne- sugukonnarühmitusi, igal klannil oli oma värvides ruuduline muster. Klannid olid omavahel tihti tülis ja sõjajalal. Šoti mehed kannavad kilte uhkelt. Saime ka teada Šotimaa sümboli- see on karuohakas. Peale kindluse külastamist külastasime linna ajaloolist peatänavat Royal Mile. Sõitsime Glasgow Etap Hotel´i, kus ööbisime 2 ööd.
      Neljapäeval, 2. juulil peale varast hommikusööki alustasime sõitu Šoti mägismaale. Maastik muutus üha ilusamaks ja mägisemaks. Lõputult kulgesid kitsad kiviaiad ja palju oli mägede nõlvadel söömas valgeid lambakarju. Mäed olid valdavalt puudeta, mäenõlvi katsid vaid kõrged sõnajalad ja lillad ning valged sõrmkübaralilled, mida kohtab Eestis vaid aedades. Jõudsime Blairi lossi, mis on üks vanemaid ühe perekonna käes olnud valdusi. Loss oli väljastpoolt pimestavvalge. Lossiaed oli väga vana ja ilus ja seal jalutasid ringi paabulinnud. Lossis sees pildistada ei tohtinud. Kui lossi astusime, oli fuajees kõikjal seintel näha relvi, püsse, revolvreid, odasid jms. Neid oli ikka sadu. Kõik relvad pidid praegugi olema korras ja laskevalmis. Blairi krahvil on oma sõjavägi, mida ta ise üleval peab. Edasi sõitsime kohalikku viskitehasesse, kus tehti meile väike ekskursioon ja tutvustati viski valmistamist. Peale viskitehase külastust muutus ilm viluks ja vihmaseks. Taevast varjutasid tumedad äikesepilved. Sõitsime mööda kitsaid mägiteid Aonach Mor´i mäele, millelt avaneb vaade Suurbritannia kõrgemaile mäele Ben Nevisele. Maastik ja mäed olid võrratud, reisiseltskond tegi vahetpidamata bussiakendest pilte nii paremale kui vasakule ja kellel videokaamera oli, see filmis paremaid vaateid. Korra sõitsime nii madala silla alt läbi, et oli kahtlus, kas peame otsa ringi keerama aga õnneks mahtus buss sõrmelaiuselt ikka silla alt läbi ja sõit jätkus. Aonach Mor´i jalamile jõudes tabas meid kurvastus- mägi oli suletud! Oli antud äikesetormi hoiatus ja äikesetormiga on tõstuk ja mäetipp ohtlik. Vihma tibutas. Vaatasime kurvalt mäetipu poole ning pildistasime mäge. Kõigil oli väga kahju, et me ei pääsenud Aonach Mor´ile. Sõitsime Loch Nessi järve äärde. Loch Nessi järves on märgatud eelmise sajandi alguses suure mao taolist järvekoletist. Kas järvekoletis on olemas või ei ole- ei tea. Tibutas vihma. Loch Nessi järv on selline, mis ei külmu talviti kinni- talvel on vesi soe aga suvel külm. Järv on kitsas ja sügav. Kes soovis- võis end järve kasta. Peale lühikest peatust hakkasime sõitma tagasi Glasgow`i. Sõitsime mägede vahel, mõnelt mäelt jooksis oja alla. Korraga olime sellises orus kus kõrgetelt mägedelt mõlemal pool teed voolasid alla ojad- see org on saanud paljukannatanud Šotimaa auks nime Pisarate Org. Seal tegime ka grupipildi.
      Reedel, 3. juulil peale hommikusööki külastasime Edinburgi kalmistut, mis oli omaette vaatamisväärsus. Šotlased on vanasti olnud vaesem rahvas aga kui keegi suri, siis andsid kõik klanni liikmed oma osa ja lahkunu sai omale vägeva mitmemeetrise hauasamba. Seejärel jätsime armsa ja kauni Šotimaaga hüvasti ning sõitsime kiirteeummikuid trotsides Inglismaale William Shaksepeare sünnilinna Stratfordi. Linna nimi on tegelikult pikem: Stratford-upon-Avon. Linnast voolab läbi jõgi. Stratfordis tegime väikese jalutuskäigu vanalinnas ja imetlesime väga vanu maju, mis nägid välja nagu muinasjutumajakesed. Veel pisut sõitu ja jõudsimegi vanimasse ülikoolilinna Oxfordi (tõlkes Härjakoole), kus meid jaotati hosteli tubadesse.
     Laupäeval, 4. juulil peale hommikusööki läksime väikesele jalutuskäigule Oxfordi linna. Linnas liikus vähe inimesi. Imetlesime vanimaid ülikoole- neist vanim on üle 700 aasta vana! Võrreldes- Tartu ülikool on üle 350 aasta vana. Kolledze ja ülikoole oli kõrvuti palju, ilusad, ent väikesed olid nende siseõued. Peale tunniajast ringkäiku Oxfordis sõitsime Doveri sadamasse ja ületasime teistkordselt La Manche´i väina. Kuigi kell oli juba tublisti üle keskpäeva, kattis ikkagi väina udu ja taas üürgas praami udupasun. Jõudes Prantsusmaale viis buss meid läbi Belgia Hollandisse Waalwijkki, kus ööbisime Formule 1 hotellis.
     Pühapäeval, 5. juulil sõitsime umbes 500 km Saksamaale Walsrode linnuaeda. Walsrodes tegime paaritunnise peatuse ja imetlesime sealset kirevat linnuaeda. Linnuaias oli ilus haljastus, õues kasvas isegi bambus. Mõned linnud olid sellised, keda Tallinna loomaaias pole- näiteks roosad flamingod ja pingviinid. Osa linde patseeris vabalt ja osa olid vabapidamisel suurtes troopikamajades. Linnuaias olid imeilusad suured eri värvi roosipeenrad. Roosid kõik õitsesid ja lõhnasid. Kes soovis ja kel aega üle jäi võis einestada roosipeenarde lähedal restoranis. Giid oli meile soovitanud maitsta guljašš- suppi ja saksa õunastruudlit.Pärast seda vuras buss kiiresti Puttgarteni poole, kust peale kolmveerandtunnist praamisõitu maabusime Taanis. Ööbimiskoht Køge hostelis oli sadamast parajas kauguses. Køge´s jaotati meid neljakaupa tubadesse
     Esmaspäev, 6. juulil sõitsime rõõmsalt Rootsi poole. Aga enne sõitsime üle arvukate Taani sildade ja läbisime hulk pikemaid ning lühemaid merealuseid tunneleid. Paar peatust teel, et jalgu sirutada ja keha kinnitada ning algasid Rootsi kaljused „mäed“. Kiirtee oli vahest kaljusse raiutud ja kulges läbi kaljude. Vahepeal oli mõlemal pool teed vaid kaljud. Kaunis! Ka kivi võib olla ilus. Stockholmi jõudsime just parajal ajal. Õnneks polnud ka suuri liiklusummikuid. Sõitsime mööda Stockholmi olümpiastaadionist, kus peeti 1912. aasta olümpiamängud. Jõudsime sadamasse just õigeks ajaks. Saime oma piletid ja läksime Baltic Queen laeva. Meil olid 4- kohalised sisekajutid 8- ndal korrusel, kus mootori vibratsiooni oli vaid vaevalt tunda.
     Teisipäeval, 7. juulil maabusime Tallinnas. Inimesed jätsid üksteisega hüvasti ja läksid koju. Kes oli Tartust ja selle lähedalt, sai sõita OleRai bussiga veel Tartussegi.

Reis oli tore ja meeldejääv, reisiseltskond lõbus.

Riina Põderson

Fotod on perek.Adama erakogust, mida saab vaadata pildigaleriist.

Kohtumiseni järgmisel suvel lõunas…, jälgige infot.

Reet Adama